...taibuka ja nobeda iseloomuga rahvas, kes osav linnuste ja kindlustatud asulate hävitamises ning vaimult valmis sepaosavusteks (...) Kuningat neil ei ole, vaid on juhid. Sõlmivad omavahel rahuleppeid, ei pöördu vastamisi. Jumalust siiski austavad ja toovad talle tõotusandeid, ilmutades niiviisi oma eksimuse tohutut suurust...

iirlane Freigil, hilisem Salzburgi piiskop, kes suri aastal 784 (Lennart Meri „Hõbevalge“ lk. 221)

10. märts 2010

Kaitsta ja hoida

Pärandi kaitsmisel tuleb panustada inimestele, kes hoolivad ja hoiavad. Mitte üksikobjekt ei tähenda pärandit, vaid objekt koos elava inimesega ja elusa tegevusega. Vanas palktares elav perekond väärib kaitset koos majaga. Inimest toitvat põldu peab kaitsma koos selle harijaga. Pühakojale annab tõelise väärtuse seal koos käiv ning palvetav kogudus. Elu kaitstes säilib ka pärand, sest pärandada ei saa surnutele.

6. märts 2010

Lugu ja Pidu

Läksin kurna kukutama,
hõbeõuna veeretama,
lahti läksid haua uksed,
haua uksed, kalmu kaaned.
Seal nägin oma isada,
seal nägin oma emada,
kuldakangasta kuduvat,
hõbelõnga lõksutavat.

Ühel läinudsuvisel lämbel suveõhtul kõndisin mööda turistide poolt sissetatallatud rada Rebala küla taguste kivikalmete vahel. Ikka nende samade, mida Lastekangruteks kutsutakse. Oli vaikne. Eemalt, Piiteri maantee poolt kostis küll katkematu automootorite müra, aga sellegi poolest oli vaikne. Inimese aju on osav ja paindlik. Inimese meel kergesti petetav. Mis ebameeldiv, mis ebaoluline on hõlpsasti väljalülitatav. Jah, nii on. Peale minu oli seal veel mõni üksik kärbes, kusagil hüüdis üksik ronk ning paar uimast parmu tiirles kohusetundlikult ümber mu pea. Seal kusagil on prügimägi. Ja sealt edasi…