Läksin kurna kukutama,
hõbeõuna veeretama,
lahti läksid haua uksed,
haua uksed, kalmu kaaned.
Seal nägin oma isada,
seal nägin oma emada,
kuldakangasta kuduvat,
hõbelõnga lõksutavat.
Ühel läinudsuvisel lämbel suveõhtul kõndisin mööda turistide poolt sissetatallatud rada Rebala küla taguste kivikalmete vahel. Ikka nende samade, mida Lastekangruteks kutsutakse. Oli vaikne. Eemalt, Piiteri maantee poolt kostis küll katkematu automootorite müra, aga sellegi poolest oli vaikne. Inimese aju on osav ja paindlik. Inimese meel kergesti petetav. Mis ebameeldiv, mis ebaoluline on hõlpsasti väljalülitatav. Jah, nii on. Peale minu oli seal veel mõni üksik kärbes, kusagil hüüdis üksik ronk ning paar uimast parmu tiirles kohusetundlikult ümber mu pea. Seal kusagil on prügimägi. Ja sealt edasi…
See on kummaline ja eriline paik. Keset lagedat maad oled äkki täiesti üksi. Ei ühtegi inimest, ei ühtegi maja… Siinsamas kõrguvad segipööratud paekivivallid, mis koos sügava karjääri, mõistatusliku kalmevälja ja muinaspõldude piire märkivate kiviaedadega moodustavad kummalise ja omal veidral moel kokkukuuluva terviku. Siin asuks nagu piir kahe maailma vahel. Müütiline keeruilm siinpoolsuse ja sealpoolsuse vahel. Kuristik, mille ületamine võib teha targaks ja nägijaks või vastupidi – tummaks, pimedaks ja kurdiks.
Siin saan äkki täie teravuse ja selgusega aru, mida tähendab esivanemate kaitse ja hool. Mind valdab häbi.
Vaid kakskümmend aastat tagasi laulsime hümne vabadusele. Nõudsime õigust esiisade maale. Tundsime rõõmu ja uhkust oma sügavate juurte üle. Istusime päevi ja nädalaid arhiivides, et siduda kokku katkenud järjepidevuselõng, et taastada kaotatud väärikus. Ja nüüd?! Mis on meiega juhtunud, et esiisade hauad, mis peatasid võõrvõimu süüdimatu laiutamise on äkki muutunud kasututeks kivihunnikuteks. Mis on juhtunud, et esivanemate kultusekivid kutsuvad meis esile heal juhul vaid irooniapuhanguid, kui sedagi...?
“Tõll, Tõll, tõuse maast, vaenlane on maal!” öeldud Saaremaal ja Tõll ajanud ennast rinnust saadik jo välja, aga vaenlasi ei olnud, sestsaadik ei tõusnud Tõll enam mitte.
Kas meiega läheb samuti?
Meie esivanemad olid veendunud, et asja, olevuse või nähtuse tundmine annab teadjale-tundjale võimu selle nähtuse või olevuse üle. Ja vastupidi – nähtus või olevus, kelle või mille päritolu, tekkimist ei teatud, allutas enesele inimesed. Sellest veendumusest võrsusid laulud ja lausumised, mis aitasid teadmist elus hoida. Neid anti edasi põlvest põlve ning tagati seeläbi side üle põlvkondade. Oldi üks terviklik kogukond – lahkunud ja elavad. Lahkumine siitilmast ei tähendanud ometi lahkumist oma perekonnast, hõimust, rahvast.
Oli aeg, kus eestlane öeldes `lugu pidama` mõtles sõna otseses mõttes loo pidamist, loo hoidmist. Oli au hoida lugu. Oli au saada oma loole hoidja. Nüüd on sellest saanud formaalne viisakus. Me kirjutame oma kirjade lõppu “lugupidamisega`, teadvustamata, mida me tegelikult ütleme. Et oleme võtnud kohustuse lugu hoida ja kohustuse oma sõna pidada…
Kui nüüdsel ajal tähendab pidu enamasti meelelahutust, lahti laskmist, unustamist, siis meie esivanematel oli asi risti vastupidi. Pidu oligi hoidmine. Oli hoidmise viis. Kui pidu sai peetud, oli hoidmine hoitud…
Ja nii ongi – me ei tea lugu! Ja kui ei tea lugu ja ei saa ka lugu hoida, ei saa lugu pidada… Meis ei ole lugupidamist!
Nüüd, pea pool aastat hiljem, hingedeaja lõpul ja jõuluaja alguses tõden taas, et sellest suveõhtust on jäänud mind saatma häbisegune süütunne. Midagi on tegemata. Midagi on valesti.
Kas kalmulistele on vaja meid, elavaid? Seda ma ei tea. Aga nüüd ma tean, et mulle on vaja neid.
Ostan bensiinijaamast ühe kalmuküünla, pistan taskusse ning sõidan Lastekangrutele.
Õhtu on pime ja tuuline. Vanarahvas teab rääkida, et kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud. Pimedas koperdades, poolenisti käsikaudu rühin kivikalmeteni. Süütan kalmuküünla ning sobitan selle lahtiste paekivitükkide vahele. Soh, rahu!
Tagasi Jõelähtme poole sõites mõtlen, et kas poleks tore kui kõigil neil unustatud ja ei tea kellele kuuluvatel kalmetel põleksid küünlad. Vähemalt kord aastas. Hingedeajal. Siis ka tähed taevas näeksid, et revalaste maal on lugu peetud.
Mart Johanson
12.12.2009
Lugu avaldatud: Jõelähtme vallaleht, detsember 2009, lk 7.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar